Aeg ajalt pean ma vaatama pimedusse
nagu luiged mu voodi kohal
kui kustutan tule
ja teesklen magamist
nad kõiguvad niidi otsas
nende olemine on habras
Mul ei tule und
vaikselt liuglevad luiged
ma vähkren ja sahkren
rapsin tiibu
valgeid
tahaks minema siit
lennata
jah lennata
otse pimedusse
otse rebase lõugade vahelt läbi
pimedusse
seal ma liuglen vete kohal
nagu jumal
kes ma ju olen
Kuni tulen tagasi päeva
mille lõpemist
ma ei malda oodata