Elada kahetsuseta
leida liblikaile kodu talvekülma eest
mitte sulgeda silmi
Ei
ma ei suuda seda
kuni vaikus muutub talumatuks
oma nappe eluminuteid
ei põleta
rahaks

Mõtted tuules
silmad väsimusest pilukil
näen ja ei näe und
oled ja ei ole sina
hääl mu kõrvus
suure valli taga
nagu läbi udu kostab see minuni
su naer
ja pilkav toon
sellest tean
täna üksi olen vaid
mõttes sinust

23:14 07.01.2014

Lihtsad sõnad sisaldavad mett
nad on haprad
kuid rammusad
neid pole lihtne kirjutada
või lausuda
teisele inimesele
kellest hoolid

täna sain ma millesti aru

mõned inimesed on maetud elusalt

alles siis kui väljas on pimedus hakkab mu hing särama

Aeg ajalt pean ma vaatama pimedusse
nagu luiged mu voodi kohal
kui kustutan tule
ja teesklen magamist
nad kõiguvad niidi otsas
nende olemine on habras
Mul ei tule und
vaikselt liuglevad luiged
ma vähkren ja sahkren
rapsin tiibu
valgeid
tahaks minema siit
lennata
jah lennata
otse pimedusse
otse rebase lõugade vahelt läbi
pimedusse
seal ma liuglen vete kohal
nagu jumal
kes ma ju olen
Kuni tulen tagasi päeva
mille lõpemist
ma ei malda oodata

Kõik read on tühjad
ja ei kõnele meiega
kui tahes ei sooviks
kartulid on veel kastides
ja tuleb samm samuu järel
kõik read täis panna
siis nad hakkavad meiega kõnelema
ajavad väikselt välja pungad
suruvad juured kobedasse mulda
ja tulevad kartuli mardikad
lugudega konkistadooridest
kuidas nad hävitasid terve tsivilisatsiooni
nii et ainult neli viigipuust raamatut on imekombel säilinud
mõni potiga maa sisse peidetult
nagu meil hõbeaardeid
mõtlen sellele
ja ei tea kas read peakski tühjaks jääma
sest lood on kurvad
mina veel rohkem

Vahel tahaks kuskilt alla hüpata
tunda
et ma olen päriselt olemas
tunda
et see elu tähendab midagi
tunda
et kas ma päriselt ka tahan et see lõpeks nüüd

Vahel teengi hüppe tundmatusse
aga seni ei ole saaanud vastust
ühelegi küsimusele